Kroodi ja Vihasoo III asula Eesti varaneoliitiliste kultuurirühmade kontekstis

Läänemere idaranniku maade esimene keraamikat valmistanud arheoloogiline kultuur, Narva kultuur, on intrigeerinud juba mitme põlvkonna Eesti, Leedu, Läti ja Venemaa uurijaid. Monograafiliste uurimuste arvult ületab see kultuur märgatavalt teisi siinse kiviaja teemasid. Tulemusrikkaid välitöid, mis on selgitanud mitmeid põhimõttelisi küsimusi, sh dateeringuid, on selles vallas olnud viimastel aastatel ka Eestis. Käesolevas artiklis on vaatluse all kaks Põhja-Eesti Narva kultuuri asulakohta: Kroodi ja Vihasoo III. Kui Vihasoo III asula leiti ja uuriti alles hiljuti, siis Kroodi materjal on ilma põhjaliku analüüsita ja publitseerimata juba aastakümneid fondides seisnud. Mõlema asula leiuaines on suhteliselt napp, kuid kuna looduse ja inimtegevuse tulemusel on nende kultuurkiht hävinud, tuleb piirduda olemasolevaga. Asend ja leiuaines ühendavad nii Kroodi kui ka Vihasoo III asula rannikule iseloomuliku asustusviisiga. Keraamika võimaldab neid aga siduda ühtseks kultuuriareaaliks Narva jõe alamjooksu tolleaegse asustusega.

Põhja-Eesti kiviaja uurimine on seni toimunud võrdlemisi hajusalt. Arheoloogide huviorbiiti on jäänud peamiselt kaks piirkonda: (1) Kunda kultuuri nimiasula Kunda linna lähedal Lammasmäel ja leiukoht sealse muinasjärve põhjas ning (2) Narva jõe alamjooksu ala asulakohad (Riigiküla I–XIV, Narva Joaru, Kudruküla, Lommi I–III ja Väiküla). Kunda uurimine on väldanud juba üle sajandi. Seal on tehtud suuremahulisi väljakaevamisi (Constantin Grewingk 1886, Richard Indreko 1933–1937, Lembit Jaanits 1949 ja 1961, Tanel Moora ja Kaarel Jaanits 1981) ning nende andmetel ka põhjalikke ja järeldusterohkeid analüüse (näit. Grewingk 1882; 1884; Indreko 1936b; 1948; Åkerlund et al., 1996). Alates 1931. aastast on korduvalt uuritud Narva jõe alamjooksu kiviaja asulaid (piirkonna uurimislugu vt. Kriiska 1996d). Sealsete materjalide põhjal on ilmunud üks monograafiline uurimus (Gurina 1967) ja mitu artiklit (näit. Gurina 1955; Kriiska 1995b; 1996a; 1996d).

Peale Kunda ja Narva jõe alamjooksu ala asulate ning juhuleidude, peamiselt silmaga kivikirveste (Jaanits et al., 1982, tahv. III ja V; Lõugas & Selirand, 1989, 128–129, 282; Lang, 1996a, 379–380, 389; 397–398, 407, 420, 424), tunti Põhja-Eestis pikka aega vaid mõnda juhuslikult avastatud kiviaja kinnismuistist: (1) 1902 raudtee ehitustöödel leitud nöörkeraamika matmispaika Koogul, (2) 1902 leitud ja 1926/33 arheoloogiliselt uuritud nöörkeraamika kultuuri kalmistut Sopel (Jaanits et al., 1982, 103), (3) Artur Spreckelseni juhitud väljakaevamistel Jägala linnusel hilisema kultuurkihi alt avastatud kammkeraamika kultuuri asulat (Spreckelsen, 1925), (4) 1931 leitud nöörkeraamika kultuuri matmispaika Ardus (Indreko 1938), (5) 1933 leitud Narva kultuuri asulakohta Kroodis ja (6) hilise nöörkeraamika asulakohta Irus (Lang 1996a, 37). Lisaks oli kogunenud veel mõningaid nöörkeraamika kilde, mis oletatavasti tähistavad asulakohti: Lagedi, Lehmja, Mõigu, Saha, Võerdla (Lang 1996a, 379, 389, 398) ja Jõuga, ning venekirveid, mida leiukonteksti järgi võib pidada matmispaikadeks: Metsiku, Pajuveski, Kisuvere, Tuula, Ämari ja Lehola (Jaanits et al., 1982, tahv. V; Tamla 1996, 211). Viimastel aastatel on peamiselt Valter Langi ja Gurli Vedru ning osaliselt autori poolt läbi viidud süstemaatiliste piirkondlike inspektsioonide tulemusel kiviaja asustuspilt oluliselt täienenud. Asulakohti on leitud Vääna kandis (Suurupi, Liikva) ja Kahala järve ümbruses (Vedru 1995; 1996; Lang 1996a, 411, 420), Loobu ja Valgejõe ääres (Lang 1995; Kriiska 1997a–b) ning Vatku-Ilumäe piirkonnas. Arheoloogilisi väljakaevamisi on seni tehtud vaid Vihasoo I ja III ning Ilumäe II ja IV asulakohal.

Põhja-Eesti keskalalt kuuluvad Narva kultuuri seni kindlalt kaks asulat: Kroodi ja Vihasoo III. Neist saadud leiuaines on küll väikesearvuline, kuid eriti just keraamika võimaldab seda piirkonda asuda võrdlema teiste Narva kultuuri aladega. Mõlema asula leiuaines on senini veel ka põhjalikuma analüüsita ja publitseerimata. Selle lünga täiteks ja edasise töö virgutamiseks ongi mõeldud käesolev artikkel.

Tallinnast u. 15 km idas asuv Kroodi asulakoht paikneb Tuuliselja liivikul Litoriinamere rannamoodustisel Maardu järvest merre voolava Kroodi oja mõlemal kaldal. Kultuurkiht paiknes oletatavasti atlantilisel kliimaperioodil tekkinud turbakihi all (Indreko 1936a). Kuivõrd see ala on olnud avatud tuiskliivadele ja olnud ka viimastel aastakümnetel eriti aktiivse inimtegevuse piirkonnas, siis on nii kultuurkiht kui seda kattev turvas suuresti hävinud (Lang, 1996b, 124). Esimesed leiud Kroodist said 1933. aastal magister Rebane ja Paul Thomson. Sama aasta suvel kogusid sealt leide Thomson ja Adolf Friedenthal (AM 345) (Inventar-Katalog...). Järgnevatel aastatel tegid Tuuliselja liivikule mitmeid käike nii loodusteadlased kui ka arheoloogid, kes kogusid leide (Indreko 1936a; AI 3500:1–45; AM 346). 1936. aastal toimusid Kroodil väikesemahulised proovikaevamised Indreko juhtimisel (1936a; leiud AI 3500:47–53). Taas inspekteeriti muistist 1957 (Jaanits, 1960; leiud AI 4181:1–2) ja 1960. aastal tegi seal kaks proovikaevandit kogupindalaga 60 m² L. Jaanits (1960; leiud AI 4181:3–16).

Kroodilt on eri aegadel kogutud kokku 470 kivileidu, sh. 386 on kvartsist (81,9 %), 54 (11,5 %) tulekivist (vt. tabel 1) ja ülejäänud peamiselt liivakivist. Kivileidude kogum on võrdlemisi ühtne ja näib kuuluvat Narva kultuuri. Siiski ei ole võimalik täiesti välistada, et osa neist pärineb Kroodi hilisemast asustusperioodist, seondudes kivipurrulise keraamikaga (vt. allpool).

Enamik leide on killud. Laaste saadi vaid üheksa, sh. kaheksa kvartsist ja üks tulekivist. Kvartslaastudest on kuus üheharjalised ja kaks harjata ning tulekivilaast on kaheharjaline. Nukleusteks võis pidada vaid nelja kvartsist eksemplari.

Teisese töötlusega esemeid on 37 (7,9 % kõikidest kivileidudest). Nende osakaal on suur, kuid ilmselt kunstlikult — erinevalt kaevamisleidudest kogutakse inspektsioonidel leide tihti valikuliselt, jättes vähematraktiivsed kaasa võtmata. Kõige rohkem on ootuspäraselt kõõvitsad: kokku 29 (78,4 % teisese töötlusega esemetest). Neist 16 (55,2 %) on kvartsist (joon. 1), 12 tulekivist (41,4 %) (joon. 2: 2) ja üks kvartsiidist. Kvarts- ja kvartsiitkõõvitsad on valmistatud killust ja kujult kolmnurksed (7), trapetsikujulised (4), ovaalsed (3), ristkülikukujulised (2) või hulknurksed (1). Need on kas laia (11) või kitsa (6), enamasti ühe (ühel eksemplaril ka kahe) nõgusa (7), sirge (6), kumera (3) või õõnsa (2) külg- (10) või otsteraga (7). Tulekivist kõõvitsad on valmistatud peamiselt killust (11), vaid ühel juhul laastust. Ristküliku (4), kolmnurga (2), ruudu (1), trapetsi (1), ovaali (1), hulknurga (1) või ebakorrapärase (2) kujuga tulekivikõõvitsatest on 5 külg-, 4 ots-, ja 3 otskülgteraga. Mõne eksemplari võib liigitada ka kõrgkõõvitsate hulka. Terasid on enamasti üks (7), harvem aga ka kuni kolm ja need on kitsad ning kujult kas sirged (9), kumerad (8) või nõgusad (2).

Uuritsaid on Kroodi leiuainese hulgas kuus (16,2 % teisese töötlusega esemetest), sh. viis kvartsist ja üks tulekivist. Need on valmistatud killust ja kujult kolmnurksed (4), trapetsjad (1) või ovaalsed (1). Tera asendilt on need kas kesk- (3) või nurkuuritsad (3). Ainus leitud kõõvitsuurits on valmistatud tulekivikillust. Kõõvitsa osa on laia ja kumera külgteraga, uuritsa osa keskteraga (joon. 2: 3). Leitud on ka üks rootsuta tulekivist nooleots (joon. 2: 1).

Raieriistadest on esindatud vaid laieneva kumera teraga 7,2 cm pikkune kivitalb, samuti üks oletatav kirvetoorik. Lihvimiskivide fragmente on seitse. Võrgukive on 18, sh. 16 on leitud ühest kohast muust alast pisut eemal (Indreko 1936a). Valdavalt on võrgukivideks kasutatud lapikuid liivakive, millele on nööri kinnitamiseks löödud kahelt poolt sisse sälgud.

Kroodilt leitud keraamika võib liigitada kahte rühma. 1936 koguti 42 savinõukildu, mille koostises on väga rohkesti kivipurdu. Paraku on loodus kildude pinnad nii lihvinud, et need ei ole enam tüpologiseeritavad. Küll aga osutab see keraamika mingile hilisemale asustusetapile Kroodis. Võimalik, et selle perioodiga tuleb siduda ka väikest merevaigutükikest, kuna merevaiku ei ole seni Eesti tüüpilise kammkeraamika kultuurist varasemates muististes leitud (Jaanits 1975, 143).

Teine ühtne keraamikakompleks saadi 1960. aasta välitöödel. See koosneb 404 savinõukillust, mis servatükkide järgi otsustades pärinevad vähemalt kolmest nõust. Leitud põhjatükid (tahv. I: 1) osutavad, et nõud olid koonilise kujuga ja pakseneva terava põhjaga ning kildude vähese kumeruse järgi otsustades küllaltki mahukad. Servatükke on vähe (8) ja üldiselt lõppevad need nagu U-ühenduspinnaga savilindid. Seinapaksust oli võimalik mõõta vaid 26 killul (6,4 %). Killud on 7–11 mm paksused (keskmiselt 9 mm), rohkem esines 9–10 mm paksusega kilde (65,4 %).

Keraamika vormimiseks kasutatud savi oli segatud valdavalt orgaanilise lisandiga (98,5 % kildudest), mis on aga välja põlenud. Selle olemasolust annavad tunnistust kildude urbsus, kergus ja jäljed murdepindadel. Erandjuhul on kasutatud mineraalset lisandit: ainult kolme killu (0,7 %) koostises on kivipurdu ja kolme killu koostises liiva, neist ühel juhul on see koos orgaanilise lisandiga. Kuna muudelt parameetritelt viimati mainitud killud teistest ei erine, tuleb need lugeda sama tüübi eranditeks. Mitmes killus on näha kuni 5 mm suurusi erkpunaseid hematiidipesi ja mõnest detailsemalt uuritud killust on leitud apatiiti. Apatiiti on leitud ka teistest klindilähedaste Narva kultuuri asulate savinõukildudest. Oletatavasti pärineb see Pakerordi lademe liivakivist, mis just klindil paljandub (Kalm et al., 1997, 29–30) ja osutab nii lähiümbruskonna toorme kasutamisele nõude vormimisel.

Nõud olid vormitud linttehnikas, väga kitsastest savilintidest (tahv. I: 4–6). Kahe põhjatüki järgi otsustades on põhjaosad valmistatud ühest kamakast väljasurumise teel (tahv I: 1). 236 juhul oli kildudel võimalik eristada linte ja määrata nende ühenduspinna kuju ning 123 juhul ka mõõta nende laiust. 147 linti (62,3 %) on nn. U-tüüpi ühenduspinnaga, s.t. kumernõgusa liitekohaga. 8 juhul (3,4 %) oli ühenduspind sirge (nn. H-tüüp) ja 80 juhul (33,5 %) ei olnud võimalik täie kindlusega eristada, kas tegemist on U- või H-tüübiga. Kuna ainult sirgeid liitekohti esines siiski suhteliselt vähe, võib neist enamikku lugeda oletamisi U-tüübi hulka. Näib, et H-tüübi eristamine on tegelikult väga tinglik, kuna see võib tekkida ka juhuslikult, n.ö. U-ühendusviisi kõrvalsaadusena. Üks põhjaosa on N-tüüpi ühenduspinnaga, s.t. serv õheneb teravnurkselt välissuunas. Savilindid on 2–17 mm laiused, valdavalt vahemikus 4–12 mm (93,5 %).

Pinnatöötlust oli võimalik määrata 183 killul, ülejäänutel olid pinnad murenenud või säilinud liiga väikeses ulatuses andmaks usaldusväärset informatsiooni. Nõude pinnad on olnud kas riibitud (tahv. I: 2–3) või silutud. Riibitud pind näib olevat pisut eelistatum, sellele osutab riibete esinemine 59 % kildudest. Riibitud võivad olla nii üks kui ka mõlemad pinnad.

Ornamenti esineb ainult 17 killul (4,2 % kogu kildude arvust ja 6,1 % säilunud välispinnaga kildudest). Kaheksal juhul on ornament nõu välisseinal ja sama palju on juhuseid, kus ornamenditud on serv ning ühel juhul nii külg kui ka servapealne. Kümnel juhul (58,8 %) esinevad ornamendis kammivajutised (4 korral on tegu oletusega, kuna jälg on kas liiga kulunud või tahmaga täitunud). Kahel juhul on kammivajutised nn. sammuva kammi motiivis (tahv. I: 2). Teistel asetsevad lühikesed kammivajutised diagonaalselt rõhtvööndis (50 % kammornamendiga kildudest). Täkkeid esineb kahel killul (11,8 %). Ühel juhul kombineerusid kolmnurksed täkked kammvajutistega (tahv. I: 3) ja teisel paiknesid need servapealsel. Kuuel samast nõust pärineval killul (35,5 %) on servapealsel või küljeseinal lühikesed, kohati ristuvad diagonaalsooned.

1995. aasta kevadel toimunud välitöödel leiti Loksa lähedal Vihasoos Loobu jõe paremkaldalt neli kiviaja asulakohta (joon. 3) ning uuriti proovikaevamistega I (5 m²) ja III (2,5 m²) asulat (Lang 1995; Kriiska 1997a). Kuna Vihasoo III asula kultuurkihti ohustasid võimalikud kaldavaringud, siis võeti seal 1996. aastal ette päästekaevamised, mille käigus avati 42 m² suurune ala (Kriiska 1997b).

Asulakoha kaevamistel ei leitud mingeid kinnisobjekte, küll aga eristusid seal ilmekalt kaks leiukontsentratsiooni ala. Kogu leiuainese esinemise põhjal võis fikseerida u. 8 m pikkuse kaarja areaali ja selle sees veel omakorda u. 2 m läbimõõduga piirkonna, kust leiti valdav enamus in situ paiknenud savinõukildudest (Kriiska 1997b, joon. 2). On võimalik, et leiuala tähistab omaaegse elamu põhja.

Võttes aluseks Vihasoo III asulakoha kõrguse (19 m merepinnast) ja 2–3 m (tõusulainest tingitud) kõrgusevahe, mis võis jääda tolleaegse rannajoone ja asula vahel ning maakerke kiiruse seal u. 2,5 mm aastas, võib asula rannasiirde järgi dateerida u. 4600±200 e. Kr.

Vihasoo III asulast on saadud 561 kivileidu (leiud AI 6038: 1–201), neist 475 on kvartsist (84,7 %), 17 (3,0 %) tulekivist, 12 (2,2 %) liivakivist, 2 (0,4 %) kvartsiidist ja 55 mitmesugustest kristalliinsetest kivimitest. Valdavalt on tegemist kildudega. Laaste saadi 13, neist 12 kvartsist ja 2 tulekivist. Kvartslaastudest 11 on üheharjalised ja üks harjata. Tulekivist on üks üheharjaline väike laast ja pikk mustast heakvaliteedilisest läbikumavast tulekivilaastust kaarja otsaga nuga. Lihvimiskivide fragmente on 11.

Teisese töötlusega esemeid on vaid 14 (2,5 % kogu leiuainesest) — kõik kõõvitsad. 11 eksemplari (78, 6 %) on kvartsist (joon. 4), 2 tulekivist (14,3 %) (joon. 5) ja üks kivist. Kivikõõvits on laia lainelise teraga ja valmistatud killust. Mõlemad tulekivist eksemplarid on killust valmistatud mikrokõõvitsad, üks ots- ja teine külgteraga. Ristküliku (4), kolmnurga (2), segmendi (1), ruudu (1) või ebakorrapärase kujuga (2) kvartskõõvitsad on valmistatud kildudest. Kaheksa neist on külg- ja kolm otsteraga, viimastest üks on kõrgkõõvits. Üheksal juhul on need ühe- ja kahel juhul kaheteralised. Nii laiad (6) kui kitsad (5) terad on kas sirged (5), nõgusad (5) või kumerad (3).

Vihasoo III asulast leiti 113 savinõukildu. Ühe põhjatüki ja ühe põhja lähedalt pärineva killu järgi otsustades on nõud olnud koonilised, terava põhjaga ja pinnakumeruse järgi mahukad. Seinapaksust oli võimalik mõõta 71 killul. See varieerub 4 ja 7 mm vahel, olles keskmiselt 7,5 mm.

Keraamika on tehtud põhiliselt orgaanikaga (mingi taimne mass) segatud savist (89,4 % kildudest). Kahel killul on koostises kivipurd (1,8 %), kahel liiv (1,8 %) ja kaheksal koos orgaaniline ja mineraalne lisand (7,1 %). Viimased ei erine muudelt parameetritelt teistest kildudest.

Nõud on tehtud linttehnikas (tahv. II: 4–6). Lindi ühenduspind oli määratav 97 juhul ja vaid ühe H-tüübi erandiga on need kõik U-tüüpi. 83 lindil olid säilinud mõlemad ühenduspinnad, võimaldades mõõta nende laiusi. Ühel killul eristus isegi kuus pealistikust linti. Lintide laius kõikus 3 ja 11 mm vahel (keskmine 7 mm). Seejuures vaid 10 lindi (12,0 %) laius ületas 10 mm.

Pinnatöötlust oli võimalik fikseerida 142 juhul — 76 killu välis- ja 66 killu sisepinnal. Pinnad on kas silutud (64,1 %) (tahv. II: 1–3) või riibitud (35,9 %). Riipeid esines nii sise- kui välispinnal. Kui jätta kõrvale üks ebaselge jäljend, mille puhul ei ole täit kindlust, kas see on tahtlik või juhuslik (tahv. II: 2), siis puudub ornament täiesti.

1930. aastatel alguse saanud Narva kultuuri uurimine hoogustus eriti 1950. aastatel seoses Lembit Jaanitsa väljakaevamitega Akalis ja Narva Joaorus (Jaanits 1959) ning Nina Gurina töödega Riigikülas (Gurina 1955; 1967). Narva kultuuri problemaatikaga on vähemal või suuremal määral kokku puutunud kõik Baltimaade kiviaja uurijad (Narva kultuuri uurimisloo kohta vt. Jaanits 1984 ja Girininkas 1994). On selgunud, et selle kultuuri esemekompleksidega muistised on levinud võrdlemisi laial alal, hõlmates Eesti, Läti, Leedu, end. Ida-Preisimaa, Valgevene põhjaosa ja osa Loode-Venemaast. Valdavas osas sellest on Narva kultuur peamiselt varaneoliitiline ilming (Jaanits 1984, 20; Timofejev 1993, 22). Keskneoliitikumis ilmus samale alale tugev ja ühtne tüüpilise kammkeraamika kultuur, mis juba koos Narva kultuuriga mõjutas hilisneoliitilisi protsesse. Vaid Leedus on jälgitav Narva kultuuri juhtiv liin neoliitikumi algusest varasesse pronksiaega (Girininkas 1994, 259). Enamiku uurijate arvates on Narva kultuur arenenud mesoliitilisest Kunda kultuurist ja seda ilma märkimisväärsete migratsioonideta (Jaanits 1970, 86; Zagorskis 1973, 65; Rimantiene 184, 126; Zagorska 1993, 114; Girininkas 1994, 259).

Kui mesoliitikumiga tuntavas arengupidevuses olev kivi-, eriti aga luuaines on Narva kultuuri alal suhteliselt ühtne, siis keraamikas on hulk omanäolisusi, mille alusel eristatakse lokaalseid kultuuripiirkondi. Uurijatel on neid erinevalt. Rimute Rimantiene eristab nelja (1984), Ilze Loze (Loze 1985) ja Vladimir Timofejev kolme (Timofejev 1989) ning Algirdas Girininkas (1985; 1994) kahte piirkonda, mööndes aga nende sees erijoonte olemasolu. Jaanits eristab ainuüksi Eesti alal kolme varaneoliitilist lokaalrühma (Jaanits 1984). Põhimõtteline üksmeel on Lääne-Läti ja Lääne-Leedu pidamisel üheks Narva kultuuri rühmaks. Ülejäänud ala kas liidetaks üheks või jaotatakse mitmeks rühmaks. Piirkondliku jaotusskaala erinevus tuleneb suuresti sellest, mida üks või teine uurija peab kultuurirühma eristavaks tunnuseks. Keraamika erinevusi on uurijad tõlgendanud üldiselt välismõjutuste suuna märgina (Jaanits 1954, 356; Jaanits 1985, 196; Jaanits et al., 1982, 67; Girininkas 1985, 121–123). Samas on olemas võimalus, et keraamikas kajastuvad ka need sisemised kultuurierinevused, mis olid kujunenud juba mesoliitikumis Kunda kultuuri alal, kuid väljendusid materiaalses kultuuris alles keraamikas, mis on tööriistadest erineva traditsiooniloomega ilming.

Olulisemad erinevused keraamikas ilmnevad savi lisandis, vormimistehnikas ja ornamendis, vähem nõude või nende osade kujus. Nagu eelpool osutatud, on Jaanits Eesti ala varaneoliitilise keraamika jaganud kolme rühma (Jaanits 1984). Tolleaegsete leiukohtade järgi eristas ta (1) Kirde- ja (2) Kagu-Eesti ning (3) Saaremaa keraamikat. Kuna Saaremaale omast varaneoliitilist keraamikat on nüüdseks leitud ka Hiiumaalt, võib eristada juba omaette Lääne-Eesti saarte Narva kultuuri lokaalse rühma (Kriiska 1996e, 3). Saaremaa Kõnnu asula keraamikat on seotud kord ebalevamalt (Jaanits 1985, 196), kord kindlamalt (Loze 1985, joon. 1) Lääne-Läti ja Lääne-Leedu kultuurirühmaga. Erinevused nende põhitunnustes on aga suuremad, kui kultuurirühma kõrvalekalde piir seda ka väga vaba käsitluse korral lubaks. Saarte savinõud on pigem lähedasemad Narva jõe alamjooksu, kui nn. läänerühma keraamikale. Lääne-Eesti saarte narva keraamika on valdavalt mineraalse lisandiga, sirge servaprofiiliga ja vähese ornamendiga. Võrdluseks on aga Sarnate asula keraamika, mida autoril enesel on olnud võimalus uurida, väga rohke orgaanilise lisandiga, tihti tugevasti profileeritud servadega, ornamenteeritud kildude suhteliselt suure osakaaluga ja mitmekesise, sh. kohati küllaltki keerulise kaunistusega (Vankina 1970). Erinevused Kagu- ja Kirde-Eesti keraamikas on samas suhteliselt väikesed ja vajavad tegelikult detailset uurimist ja võrdlemist, selgitamaks kas ja kuivõrd on otstarbekas neid teineteisest eraldada.

Eesti narva tüüpi keraamika ühiseks jooneks on vormimistehnika. Nõud on valmistatud valdavalt vaid kuni 1,5 cm laiustest savilintidest. Ühine on samuti kumeranõgusa (U-tüüp) ühenduspinna ülekaalus olemine savilintidel (Gurina 1955, 166; 1967, 34, 72; Aun 1963, 14; Kriiska 1995a, 412; 1995b, 66–67). Mandri-Eesti ja saarte keraamikat eristab vormimismassi lisandi kasutamine. Mandril on vaid mõne üksiku erandiga valitsevaks orgaaniline lisand — kas põlemisel hävinud taimne mass või teokarbipurd (Aun 1963, 14; Jaanits 1984, 18; Kriiska 1996a, 411–412; 1996c, 377). Saartel valitseb mineraalne lisand: kivipurd, harvem liiv või kruus (Jaanits 1979, 365; 1984, 20; Lõugas et al., 1996, 202). Kitsad U-tüüpi ühenduspindadega savilindid ja orgaaniline savilisand on omased ka Ida-Läti (Loze 1988, 48–49; 1993, 126) ja Leningradi oblasti lõunaosa (Timofejev 1993, 20) narva keraamikale.

Narva keraamikale on üldine riibete sage kasutamine pinnatöötluses, kuid palju on ka silutud ja erandina isegi poleeritud pinda (Aun 1963, 19; Jaanits 1984, 18–20; Loze 1988, 48; Kriiska 1995b, 71). Ornamenditud nõusid on olnud suhteliselt vähe. Riigiküla II, Lommi III ja Vihasoo III asula savinõukildudel puudub ornament täiesti, teistel kõigub paarist paarikümne protsendini (Gurina 1967, 48; Jaanits 1984, 18; Kriiska 1995a, 412; 1996a, 412). Ornament paikneb enamasti ainult nõu ülaosal. Eesti narva keraamikale on üldised kammvajutised, tihti sammuva kammi motiivis. Eriti omane on see Narva jõe alamjooksu (Jaanits 1984; Kriiska 1995b, 72–73; 1996a, 412–415), aga ka Kääpa keraamikale (Aun 1963, 20). Teistest ornamendielementidest esineb täkkeid, sooni ja lohke. Variatsiooni- ja kujundirikkam on ornament vaid Kääpa asula keraamikal (Jaanits 1968, 20–22; 1984, 18), kuid ka sellel on motiivistik tagasihoidlik võrreldes näiteks Ida-Läti, eriti Zvidze kohati keerulisi geomeetrilisi kujundeid moodustava täkeornamendiga (Loze 1989, 94–97). Samas esineb ka Ida-Läti Osa ja Ica keraamikal kammvajutisi (Zagorskis 1973, 67; Loze 1989, 97–98). Täke- ja kammornament, sh. sammuva kammi motiiv, esineb samuti Leningradi oblasti narva keraamikal (Timofejev 1993, 20). Narva kultuuri lõunapoolsetel aladel kammvajutised üldiselt puuduvad, keskne on täkeornament (Loze 1985, 14–15). Lääne-Eesti saarte keraamika selge omapära on sügavad lohud (või ümartäkked) horisontaalses reas nõude servaosas (Jaanits 1984, 20; Lõugas et al., 1996, 204).

Nõud on morfoloogiliselt kogu Narva kultuuri areaalis suuresti sarnased. Servad on valdavalt kas sirged või kergelt profileeritud ja külgseinaga ühepaksused või õhenevad, harva ka paksenevad. Saarte keraamika on pisut paksemaseinalisem kui Eesti mandri keraamika. Kujult jagunevad nõud kaheks: (1) valdavaks vormiks on koonilised munakujulised potid (Jaanits 1968, 20; Kriiska 1995b, 69), (2) vähem esineb väikesi ovaalseid liuataolisi nõusid. Viimased on rohkem iseloomulikud Läti ja Leedu alale (Zagorskis 1973, 57; Rimantiene 1979, 120; Loze 1989, 49). Eestist on selliseid seni leitud vaid Kääpast (Jaanits et al., 1982, joon. 42), Akalist (Jaanits 1959, 123) ja Narva Joaorust (Kriiska 1995b, 69).

Hilismesoliitikumist alates on Eesti rannikul ja saartel jälgitav asustusvõrk, millel on hulk sarnaseid jooni. Toiduhankes oli tähtsale kohale tõusnud meri. Asustustüüp kujunes suuresti mereimetajate — hüljeste — püügist lähtuvalt. Ajas progresseeruv osa on rannikuasustuses olnud kalastusel (Kriiska 1996e). Lisaks majandusstrateegilistele ühisjoontele on neis sarnane ka kvartsi domineeriva osakaaluga kivikasutus (Kriiska 1995a; 1996b; Suuroja 1996). Ühine on rannikuasulatele ka teisese töötlusega esemete ja raieriistade vähesus. Ainus erand on siin vaid Kõnnu asulakoht Saaremaal, kust on saadud sadu kivitalbu ja -kirveid (Jaanits 1979, 365).

Nii Kroodi kui Vihasoo III asulakoht on rannikuasulad, kõigi eespool toodud iseloomulike joontega. Neist saadud luuaines on napp, kuid paleozooloog Lembi Lõugase määrangul on mõlemas asulas hülged esindatud. Kõigilt parameetritelt (morfoloogia, koostis, vormimistehnika, pinnatöötlus, ornament) võib Kroodi ja Vihasoo III asula savinõukillud liigitada narva tüüpi keraamika hulka. Kitsad savilindid, riiped pinnatöötluses ning ornamendi vähesus ja täkete esinemine Kroodi savinõukildudel on omased kogu Eesti narva keraamikale. Orgaanika valitsemine vormimismassi lisandina iseloomustab Mandri-Eesti narva keraamikat ning ornament (eriti kammvajutised ja neist moodustatud sammuva kammi motiiv) Kroodi asula kildudel ja ornamendi puudumine Vihasoo III asula keraamikal on aga omased Narva jõe alamjooksu ala narva keraamikale. Keraamika põhjal võib niisiis eristada laiemat, kogu Põhja-Eestit hõlmavat Narva kultuuri rühma (joon. 6).

Åkerlund, A., Regnell, M & Possnert, G. 1996. Stratigraphy and chronology of the Lammasmägi site at Kunda. — PACT, 51, 253–272.

Aun, M. 1963. Varaneoliitiline asula Võru rajoonis. Diplomitöö. Tartu. (Käsikiri Tartu Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus.)

Girininkas, A. 1985. Narvos kulturos raida. — Lietuvos archeologija 4. Akmens amziaus gyvenvietes ir kapinynai. Vilnius, 119–134.

Grewingk, C. 1882. Geologie und Archaeologie des Mergellagers von Kunda in Estland. — Archiv für die Naturkunde Liv-, Est- und Kurlands, I Serie, Bd. IX, Lieferung I. Dorpat.

Grewingk, C. 1884. Die neolithischen Bewohner von Kunda in Estland un deren Nachbarn. — Verh. GEG, XII.

Indreko, R. 1936a. Aruanne kaevamistest ja inspektsioonist Kroodi kl. Tuuliselja liivikul 5.–6. juunil 1936. (Käsikiri AI-s).

Indreko, R. 1936b. Vorläufige Bemerkungen über die Kunda-Funde. — ÕES Ar. (1934), 225–298.

Indreko, R. 1938. Ein Hockergrab in Ardu, Ksp. Kose. — ÕES Toim., XXX, 185–200.

Indreko, R. 1948. Die mittlere Steinzeit in Estland. Mit einer Übersicht über die Geologie des Kunda-Sees von K. Orviku. — Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar, 66. Stockholm.

Inventar-Katalog der vorgeschichtlicher Sammlung des Estländischen Provinzialmuseums. Estländische Literärische Gesellschaft Museum. Begonnen 1911. Abgeschlossen 1932. (Käsikiri AM-s).

Jaanits, L. 1954. Neoliitilised ja varase metalliaja asulad Emajõe suudmealal. — TATÜ, III: 3, 350–366.

Jaanits, L. 1960. Aruanne proovikaevamistest Kroodi kiviaja leiukohal Jõelähtme khk-s 22.–29. juunil 1960. (Käsikiri AI-s).

Jaanits, L. 1968. Die frühneolithiche Kultur in Estland. — Congressus Secundus Internationalis Fenno-Ugristarum Helsingiae habitus 23.–28.VII. 1965, pars 2. Helsinki, 12–25.

Jaanits, L. 1970. Kultuuri arengupidevusest Eestis üleminekul keskmiselt nooremale kiviajale. — SAHM, 81–87.

Jaanits, L. 1975. Merevaigu esmasest levikust läänemeresoomlastel. — Fenno-ugristica 1. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, 344, 137–148.

Jaanits, L. 1979. Die neolithische Siedlung Kõnnu auf der Insel Saaremaa. — TATÜ, 4, 363–367.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.

Kalm, V., Kriiska, A. & Aruväli, J. 1997. Mineralogical analysis applied in provenance studies of Estonian Neolithic pottery. — Eesti TA Toimetised. Geoloogia, 1, 16–34.

Kriiska, A. 1995a. Archäologischen Ausgrabungen auf dem Standort der ehemaligen Steinzeitsiedlung Kõpu I (Ristipõllu). — TATÜ, 4, 410–416.

Kriiska, A. 1995b. Narva jõe alamjooksu ala neoliitiline keraamika. — MT, 3, 54–115.

Kriiska, A. 1996a. Archaeological excavations on the Neolithic site of Riigiküla IV. — TATÜ, 4, 410–419.

Kriiska, A. 1996b. Archaeological studies on the Kõpu Peninsula. — TATÜ, 4, 398–409.

Kriiska, A. 1996c. The Neolithic pottery manufacturing technique of the lower course of the Narva River. — PACT, 51, 373–384.

Kriiska, A. 1996d. Stone Age settlements in the lower reaches of the Narva River, North-eastern Estonia. — PACT, 51, 359–169.

Kriiska, A. 1996e. Viron rannikoalueen asutus ja pyyntikulttuurin erikoistuminen kivikaudella. — Muinaistutkija, 4, 1–6.

Kriiska, A. 1997a. Aruanne arheoloogilisest inspektsioonist Vihasoo ja Rahunurme kiviaja asulakohtadele ning proovikaevamistest Vihasoo III asulakohal. (Käsikiri AI-s).

Kriiska, A. 1997b. Aruanne arheoloogilistest väljakaevamistes$ kiviaja asulakohal (Kadrina khk.) 17. juunist kuni 5. juulini 1996. (Käsikiri AI-s).

Lang, V. 1995. Aruanne inspektsioonist Vihasoo–Ilumäe piirkonda ning proovikaevamistest Vihasoo I kiviaja asulakohal. (Käsikiri AI-s).

Lang, V. 1996a. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, 1–2. — MT, 4.

Lang, V. 1996b. The Stone Age to Late Iron Age in the Maardu Area, Northern Estonia, as revealed by archaeological excavations. The fossil fields at Saha-Loo. — PACT, 51, 123–139.

Loze, I. 1993. The Early Neolithic in Latvia. The Narva Culture. — AA, 63 (1992), 119–140.

Lõugas, L., Kriiska, A., & Moora, H. 1996. Coastal adaption and marine exploitation of the Island Hiiumaa, Estonia, during the Stone Age with special emphasis on the Kõpu I site. — PACT, 50, 197–211.

Lõugas, V. & Selirand. J. 1988. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn.

Spreckelsen, A. 1925. Der Burgberg in Jaggowal, Ksp. Jegelecht, Estland. — Beiträge zur Kunde Estlands, X. Tallinn, 16–32.

Suuroja, T. 1996. Eesti põhjaranniku mesoliitiliste ja neoliitiliste asulakohtade kiviaines. — Stilus, 6, 30–36.

Zagorskis, F. 1973. Agrais neolita laikmets Latvijas austrumdala. — Latvijas PSR Zinatnu Akademijas Vestis, 4, 56–69.

Vedru, G. 1995. Arheoloogilise inspektsiooni aruanne Kahala järve piirkonnast 1995. aastal. (Käsikiri AI-s).

Vedru, G. 1996. 1996. aastal Kahala järve piirkonnas toimunud arheoloogiliste inspektsioonide aruanne. (Käsikiri AI-s).

THE SETTLEMENT SITES OF KROODI AND VIHASOO III IN THE CONTEXT OF THE EARLY NEOLITHIC CULTURAL GROUPS OF ESTONIA
Summary

Only two settlement sites of Narva culture in the north of Estonia are clearly connected with the Stone Age monuments known so far: Kroodi and Vihasoo III. Unfortunately, as a result of natural and human influence the cultural layer of both sites has been destroyed, therefore all find material from this area is of great value.

About 15 km from Tallinn on the banks of the brook flowing out of Lake Maardu, the settlement site of Kroodi was found in 1933. It was studied by trial excavations in 1936 (by Richard Indreko) and 1960 (Lembit Jaanits). A total of 470 finds of stone were gathered, 82 % of them are quartz, 11.5 % flint, the rest are of other stones. Most of the finds are flakes. There are 9 blades and 37 items show traces of secondary processing, 29 of thes are scrapers (Fig. 1), 6 burins, 1 is a scraper-burin (Fig. 2: 3) and 1 an arrowhead (Fig. 2: 1). From polished stone artefacts only one stone adze and one supposedly blank of axe were found. From the rest of the finds, 18 sinkers are noteworthy. Pottery falls two groups: 42 postherds with mineral admixture and strongly polished surface cannot be classified according to types, but 404 potsherds are of Narva type. They are predominantly made from clay with organic admixture and often cracked at places where clay bands join. This indicates that the vessels were made mainly of narrow 2–17 mm U-shaped (convex-concave) bands (Pl. I: 4–6). The vessel surfaces have been striated or smoothed. Only 4.2 % of the sherds are decorated. The prevailing decoration element is comb impression (Pl. I: 2–3), in some cases the impressions appear as the so-called stepping comb motive. Also grooves and notches occur (Pl. I: 1).

Vihasoo III settlement site, which is situated on the right bank of the Loobu River near Loksa (Fig. 3) was found in 1995. In addition to trial excavations in the same year, some excavations were also carried out in 1996. The settlement site has yielded 561 stone finds, 84.7 % of them are quartz, 3.0 % are of flint and 2.2 % of sandstone. Other stones appear in smaller quantities. The majority of the finds are flakes. There are 13 blades. Only 14 items are artefacts of secondary processing, all scrapers (Fig. 4 and 5). One unique find in this context is a long blade knife with bow-shaped head of black flint originating from outside Estonia. The total number of potsherds is 113. The vessels have been predominantly made from clay with organic admixture. The U-type connecting surface band is 3–11 mm wide (Pl. II: 2, 4–6). The surface is smoothed or striated with no ornament (Pl. II: 1, 3).

The first ceramic stage of the Stone Age east of the Baltic Sea – the Narva culture – is likely to have developed from Mesolithic Kunda culture. The Narva culture is not homogeneous in its area of distribution. Differences occur primarily in pottery, which has helped distinguish several local groups. In Estonia, Jaanits has distinguished thre regoins: North-East Estonia, South-East Estonia and Saaremaa. According to the latest records from Hiiumaa, this island should also be united withd Saaremaa, forming so a separate local group of West-Estonian islands. As to the modelling technique, surface treatment and decoration, the pottery of Narva type from the islands is similar to the pottery from the mainland of Estonia. The distinctive characteristic of the islands are domination of mineral admixture and engraved deep pits on the edge. The differences between pottery of Narva type from the mainland of Estonia are relatively small. The common organic admixture either plant rubble or cockleshell. Comb impression is dominating in the decoration, often as a stepping comb motive. South-East Estonia differs in having somewhat more decoration and also bigger share of notches in it.

The pottery finds from the settlement sites of Kroodi and Vihasoo III in the North Estonia may presumably be connected with well-studied local groups of Narva culture from the lower course of the Narva River in the North-East Estonia (Fig. 6).