Aivar Kriiska

Published: Ajalooline Ajakiri, 1 (100), 1998. 13–22.
 
 

SISSEJUHATUS

Saaremaa on üks neid väheseid piirkondi Eestis, kus on arheoloogilist uurimistööd tehtud võrdlemisi aktiivselt. Enam on tegeldud küll metalliajaga, kuid tähelepanu on jagunud ka kiviaja problemaatikale. Enne 1994. aastat, mil algas kiviaja muististe väljaselgitamine Hiiumaal, paiknes üheteistkümnest Lääne-Eestist teadaolevast kiviaja asulakohast kaheksa Saaremaal. Kirjutatud on Saaremaa kiviajast siiski suhteliselt vähe. Enamasti on tegemist kas üldkäsitluste osadega¹ või kaevamiste tulemuste publitseerimisega.² Mõnevõrra on kiviaja ainest kasutanud ka loodusteadlased jälgides keskkonna ja inimeste vahelisi mõjusid minevikus. Mitmeid töid on ilmunud nii palünoloogia³ kui paleozooloogia⁴ alal.

Autorit on Saaremaa kiviaja küsimused huvitanud eelkõige seoses laiema tolleaegse rannikuasustuse uurimisega. 1997. aasta suvel said Eesti Teadusfondi (grant nr 2254), Eesti Kultuurkapitali, Tartu Ülikooli ja Pärnu Kalamajandi toetusel teoks arheoloogilised välitööd Loode-Saaremaal. Arheoloogilise inspektsiooni käigus leiti sealt kaheksa uut kiviaja asulakohta ja teostati väljakaevamisi Võhma I asulakohal. Kogutud leiuaines, kaevamiste ja inspektsioonide tähelepanekud ning radiosüsiniku dateeringud täiendavad pilti Saaremaa varasest asustusest ja on toonud esile mitmeid uudseid nüansse.
 

SAAREMAA KIVIAJA UURIMISLOOST

Saaremaa esiajaloo uurimise varasel etapil, 18.–19. sajandil jäi kiviaeg baltisakslastest harrastusarheoloogide tegevussfäärist välja.⁵ Küll aga kogunes ajapikku juhuleidudena saadud kiviesemeid, mida mõnevõrra uuris ja publitseeris muinasteaduse üks kesksemaid figuure, Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor Constantin Grewingk (1819–1887, Tartu Ülikooli õppejõud alates 1854. aastast).⁶ 1871. aastal ilmunud kiviesemete loendis on ta maininud Saaremaalt leitud ühtteist kivieset.⁷ 1901 leiti juhuslikult Saaremaa esimene kiviaegne kinnismuistis — neoliitiline matmispaik Kõljalas.⁸

Olulist lisateavet andis saare kiviajast üle-eestilise muististe registri koostamine. 1922. aastal toimus selle raames Tartu ülikooli üliõpilaste poolt informatsiooni kogumine ja muististe kirjeldamine Saaremaa kihelkondades. Tulemused avaldati 1924. aastal raamatuna Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Kokku saadi teavet 124 kindlast kiviaja juhuleiust, mitmest oletatavast kalmest⁹ ja -asulakohast.¹⁰ Viimastest on hiljem kinnitust leidnud Undva, Naakamäe ja Kuninguste (joonis 1).

Joonis 1. Lääne-Eesti teadaolevad kiviaja asulakohad: a – 1 mesoliitiline asulakoht, b – >1 mesoliitiline asulakoht, c – 1 neoliitiline asulakoht, d – >1 neoliitiline asulakoht, e – Litoriinamere maksimumiaegne merepiir. Asulakohad: 1 – Kõpu I–XVII, 2 – Undva, 3 – Loona, 4 – Paju, 5 – Naakamäe, 6 – Võhma I–VII ja Pahapilli I–II, 7 – Kõnnu, 8 – Asva, 9 – Kuninguste, 10 – Kaseküla. 11 – Valge-Risti, 12 – Lemmetsa, 13 – Pulli, 14 – Ruhnu.

Järgmine kinnismuistis, nöörkeraamika kultuuri haud Tikas, leiti alles 1938. aastal.¹¹ Neoliitilisi leide saadi samuti vahemikus 1934–66 (Richard Indreko, Artur Vassar, Marta Schmiedehelm ja Vello Lõugas) mitmeid kordi uuritud Asva kindlustatud asula kaevamistel,¹² kuid need eraldati muust leiuainesest alles 1960. aastatel. Kiviaja muististe süstemaatilisest uurimisest saame rääkida alates 1943. aastast, mil R. Indreko poolt teostati väljakaevamisi Undva neoliitilisel asulakohal.¹³1956. aastal leiti neoliitiline asulakoht Loonas. Väljakaevamised toimusid seal 1956. (Aita Kustin) ja 1957. (Lembit Jaanits) aastal.¹⁴ 1958 ja 1961–62 kaevati Naakamäe neoliitilist asulakohta (L. Jaanits).¹⁵ 1960. aastatel leiti ja lõhuti kruusa kaevandamisega nöörkeraamika kultuuri matmispaik Mäemõisas.¹⁶ 1971. aastal (V. Lõugas) saadi mõnevõrra kiviaja leide Kuninguste tarandkalme kaevamiste käigus kalme alt ja ümbrusest.¹⁷ 1975.–76. aastal avastati neoliitilise asulakoha jäljed Paju kivikalme kaevamistel (Toomas Tamla ja Kaarel Jaanits).¹⁸ 1977. aastal leiti kruusakarjääri rajamise käigus neoliitiline asulakoht Kõnnust. 1977–78 kaevati seal läbi allesjäänud kultuurkihi alaosa (V. Lõugas, L. Jaanits)¹⁹ ja 1979–86 koguti leide pinnase koorimisel kokkulükatud kultuurkihist (L. Jaanits). 1986. aastal leidis V. Lõugas mesoliitilise asulakoha Võhmas.²⁰ Neoliitilisi leide on saadud samuti Tuiust 1986–88 ja 1992–95 (Jüri Peets) toimunud rauaaja lõpuosa ja varakeskaja rauasulatuskohtade uurimise käigus.²¹
 

UUTE VÄLITÖÖDE TULEMUSED

1997. aasta välitöödel toimusid paralleelselt uute kiviaja muististe väljaselgitamine ja väljakaevamised Võhma I asulakohal. Inspekteeriti Võhma ja Pahapilli külade ümbruskonda, jälgides muinasrandu kõrgustel 20–24 m üle merepinna. Kokku leiti kaheksa uut muistist. Need paiknevad Saaremaa muinassaare loodeosa fossiilsetel rannamoodustistel ja koonduvad eriti Võhma lähedal asunud väikese omaaegse lahe ümbrusesse (joonis 2).

Joonis 2. Loode-Saaremaa mesoliitilised asulakohad: 1 – Pahapilli II, 2 – Pahapilli I, 3 – Võhma VI, 4 – Võhma VII, 5 – Võhma IV, 6 – Võhma V, 7 – Võhma I, 8 – Võhma II, 9 – Võhma III.

Pahapilli I ja II ning Võhma II ja VII on ainult mesoliitilised muistised. Võhma III, IV, V ja VI asulast saadi lisaks mesoliitilistele leidudele ka raua- ja/või keskaegseid asustusjälgi (tabel 1). Leitud muististest märkimisväärseim on Pahapilli I asulakoht, mis hõlmab suure ala ühel muinassaare neemedest. Prooviaukudes satuti mitmel pool tuleasemetele ja leiti muuhulgas lihvitud kivikirve või talva fragment. Võhma VI asulast leiti 4x4 m suurune pinnasel eristuv arvatava hoone kivitaldmik, mis võib seonduda seal paiknenud rauaaja asulakohaga.
 

Tabel 1. Loode-Saaremaa uute asulakohtade leiuaines.

Võhma I asulale rajati 32 m² suurune kaevand. Kiviaja kultuurkiht oli mõnekümne sentimeetri, tuleasemetes isegi kuni ligi meetri paksune. Kuni 20 cm sellest oli aga põlluharimise käigus segamini küntud. Asulakiht eristus looduslikust kruusast vaid natuke tumedama värvuse poolest. Ainult koldekohtades ja nende vahetus ümbruses oli pinnas söerohke ning musta värvi. Välja kaevati vähemalt viis maapinda süvendatud kividega tuleaset (joonis 3). Kuna fossiilse rannavalli peal ja vahetult selle taga oli tuld tehtud väga intensiivselt kogu kaevatud alal, siis tuleasemete täpset arvu ei olnud võimalik määrata. Otsustades stratigraafia järgi, on kollete rajamisel ära kasutatud looduslikke rannavalli taguseid lohke. Leiti ka üks oletatav postiauk, mis eristus pinnases 1,3 m läbimõõduga ümara segatud kruusakihi süvendina ja suuri söetükke sisaldava tumeda 65 cm läbimõõduga laiguna selle sees. Kirjeldatud kultuurkihi alt leiti kruusakihi alla mattunud nõrku ja ilmselt meretegevusest segatud asustusjälgi — söetükke, loomaluid ja üksikuid kvartsikilde.

Joonis 3. Võhma I asulakohal avatud tuleasemed (5. korris, vaade NNW poolt).

Koguti 1345 kivileidu, neist 992 (73,8%) on kvarts, 224 (16,7%) tulekivi, 45 (3,3%) kvartsiit, 20 (1,5%) Läänemere punane kvartsporfüür ja 64 (4,8%) muud kivimid. Enamus neist on killud. Laaste on 58 (4,3% kivileidudest), neist 43 on kvartsist (4,3% kvartsleidudest). Kvartslaastud on 0,9 kuni 7,0 cm pikkused (51,2% alla 2 cm), 0,3 kuni 3,2 cm laiused (67,4% alla 1 cm) ja ühe harjaga (25 laastu) või harjata (18 laastu). Tulekivilaaste on kümme (4,5% tulekivileidudest). Need on 1,3 kuni 3,1 cm pikkused ja 0,5 kuni 1,2 cm laiused. Kaks laastu on kvartsiidist, kaks Läänemere punasest kvartsporfüürist ja üks mingist muust kivimist. Nukleusi saadi 11 kvartsist eksemplari (0,8% kiviesemetest). Need on valdavalt väikesed, ühe löögiväljaga ning püramiidi või risttahuka kujuga. Pinnastruktuuri rikked nukleustel ja laastudel osutavad bipolaarse tehnika rakendamisele, kus kivitükkide eraldamiseks on tooraine kamakas asetatud kivile ja ka löögiriistaks on kasutatud kivi. Sama tehnikat on kohati kasutatud tulekivi lõhestamisel.

Teisese töötlusega väikeesemeid on 32 (2,4% kõikidest kivileidudest). Kõige suurema rühma neist moodustavad kõõvitsad (75%). 24 eksemplarist 13 on kvartsist (joon. 4:1–2) ja 11 tulekivist (joon. 4:3). Need on mõõtmetelt küllaltki suured, valmistatud killust ja on trapetsi (5 kvartsist ja 6 tulekivist eksemplari), ovaali (vastavalt 3 ja 1), kolmnurga (1 ja 2), segmendi (2 kvartsist kõõvitsat), ristküliku (2 kvartsist kõõvitsat) või ebakorrapärase kujuga (2 tulekivist kõõvitsat). Tera asendilt on 14 külg-, 8 ots- ja 2 otskülgkõõvitsad. Valdavalt on need ühe, erandina aga kahe ja üks isegi kolme kumera (9 kvartsist ja 3 tulekivist eksemplari), sirge (vastavalt 2 ja 6), nõgusa (1 ja 2) või lainelise (2 ja 3) teraga. Uuritsaid on 7 (21,9% teisese töötlusega esemetest), sh 6 kvartsist ja 1 tulekivist. Need on valmistatud killust ja on kolmnurkse (5) või ebakorrapärase kujuga (2). Tera asendilt on neist 5 kesk- ja 2 nurkuuritsad. Leiti ka üks kvartsi killust valmistatud kolmnurkse kujuga kõõvits–uurits, millel on kõõvitsa osas külg- ja uuritsa osas nurktera.

Muudest kivileidudest saadi veel viis lihvimiskivi või selle fragmenti. Need on võrdlemisi tugevast materjalist, paaril juhul isegi kvartsiidist ja väga selgete tugevasti sissekulunud lihvimisjälgedega. Lihvitud kiviesemetest leiti vaid üks talb ja kaks kirve katkendit. Talb on ebakorrapärase kujuga ja lihvitud ainult kumeralt teraosalt. Leiumaterjalis eristuvad 7 ebaselge vanusega savitükki ja 13 savinõukildu. Viimastest kolm tulid välja võrdlemisi lähestikku kultuurkihi ülaosast ja pärinevad ühest nöörkeraamika nõust. 12 mm paksuse seinaga nõu on valmistatud karvadega segatud savist ja kaunistatud kaelaosalt vähemalt viie rea nöörivajutistega. Killud omavad väga häid vasteid mujalt Eestist saadud nöörkeraamika leidude hulgast.²²

Pinnases oli väga hästi säilinud süsi, mis võimaldas koguda rohkesti proove radiosüsiniku analüüsiks. Praeguseks on käes neli dateeringut: kolm tuleasemetelt ja üks oletatavast postiaugust. Viimane erines teistest kinnisobjektidest välimuselt ja erineb ka dateeringult. Sealt kogutud süsi andis vanuseks 1025±30 (Ta-2647) radiosüsiniku aastat, mis vastab kalendriaastatele u 970–1040 AD.²³ Erinevatelt tuleasemetelt kogutud süsi andis vanuseks 6950±100 (Ta-2650), 6750±50 (Ta-2646) ja 6330±100 (Ta-2649) radiosüsiniku aastat, mis on vastavalt u 6000–5600, 5700–5500 ja 5450–5000 aastat eKr.

Kaevamistel koguti mõnevõrra ka pähklikoori ja loomaluid. Viimastest enamik saadi alumisest mattunud ja põlluharimisel segamini pööratud kihtidest. Vähesest mesoliitilisest osteoloogilisest ainesest kuuluvad Lembi Lõugase määrangul neli luud hüljestele,²⁴ teisi ei olnud võimalik liigini määrata. See tõik koos ühekülgse leiuainese, milles domineerivad teisese töötluseta killud, ja asulakohtade asendiga maastikul osutavad, et need on olnud sesoonsed rannal paiknenud laagripaigad, kus on korduvalt oletatavasti kevadtalvisel hooajal peatunud hülgekütid.
 

ARUTELU

Loode-Saaremaa mesoliitilised asulakohad omavad väga häid paralleele Hiiumaa Kõpu poolsaarel viimastel aastatel uuritud umbes sama vanade asulakohtadega (joonis 1). Mõlemale alale on omane kohalike kivimiliikide kasutamine tööriistade valmistamiseks. Valitsevaks toormeks on kvarts ning valge, hall ja beezh madalakvaliteediline kohalik tulekivi. Erinevuseks on ainult Läänemere punane kvartsporfüür, mida Kõpust on leitud alles neoliitilistest muististest. Kivitöötluses on olnud suur osakaal kildtehnikal. Teisese töötlusega esemeid on vaid üks kuni kaks protsenti ja nende hulgas domineerivad kõõvitsad. Ühine on ka raieriistade vähesus, mis piirdub üldiselt mõne talva ja kirve fragmendi või toorikuga.²⁵

Leiuainese ja geograafilise situatsiooni järgi võib oletada, et saarte asustuse lähtealaks on Lääne-Eesti rannikupiirkond. Paraku tunneme sealset mesoliitikumi veel vähe. Varamesoliitilise Pulli ja saarte varaasustusega samaaegse Valge-Risti asulakoha (vt joonis 1) vahele asetuvad arheoloogilisel ajaskaalal ehk vaid osa Pärnu jõe põhjast leitud luuesemetest, mis vaadeldavat probleemi lahendada ei aita. Valge-Risti vähene leiuaines on aga väga sarnane Saaremaa ja Hiiumaa omale.²⁶

Saarte asustamine on tihedalt seotud hülgeküttimise kui tähtsa majandusharu väljakujunemisega, sest meresaaduste ekspluateerimine oli vältimatu enese äraelatamiseks saartel. Üleminek spetsialiseerunud hülgeküttimisele leidis arvatavasti aset põhiliselt mesoliitikumi hilises järgus, mis vastab Läänemere arengu Litoriinamere staadiumile. Varasemates asulates ei ole hülgeluude osakaal jätteluude hulgas märkimisväärne. Üks hülgeluu on leitud küll juba varamesoliitilisest ca 8800 eKr dateeritavast Pulli asulakohast,²⁷ kuid ka sellest hilisema Kunda Lammasmäe osteoloogilise materjali hulgas on hülgeluude osakaal vaid ca 1%.²⁸ Hiiumaa Kõpu IV ja VIII mesoliitilises asulast on aga leitud ainult hüljeste luid.²⁹ Algul peatuti saartel ilmselt vaid ajutiselt, kasutades ära seda eelist, mida andis kindla maa olemasolu laagripaiga püstitamiseks. Seal oli võimalik hankida küttepuid ja toorainet tööriistade valmistamiseks, jätta osa varustusest paigale jms.³⁰ Hiljem on kohanetud eluks saartel juba aastaringselt.

Püsiasustuse tekke täpsem dateerimine on materjali vähesusest tingituna raskendatud, mistõttu tuleb esialgu rahulduda kaudsete allikatega. Hiiumaal on esimesed märgid saarel elamisest varasema kevadtalvise sesooni kõrval ka suvel ja sügisel pärit hilisneoliitikumist.³¹ Analoogilise leiu- ja luuainesega on samaaegsed Saaremaa asulakohad Naakamäel, Undvas ja Loonas. Ilmselt toimus saartele paikseks jäämine siiski juba märksa varem. Sellele osutab omanäolise Narva kultuuri rühma olemasolu Saaremaal ja Hiiumaal varaneoliitikumis.³² Esimese paikse asustuse alana tuleb arvesse eelkõige just piirkonna suurim saar praeguse Saaremaa kesk- ja põhjaosas. Seni kõige varasemaks püsivama asustuse märgiks on arvatavasti Kõnnu asulakoht, kust on erinevalt teistest saarte hilismesoliitilistest ja varaneoliitilistest asulatest leitud rohkesti raieriistu — ligi pool tuhat kivikirvest ja -talba.³³ Need osutavad mitmekülgsemale ja pikaajalisemale tegutsemisele selles paigas. Esemelise materjali sarnasus Hiiumaa leidudele viib mõttele, et Saaremaal elama asunud inimesed ekspluateerisid mitmeid ümbruskonna saari  ja laide, sealhulgas Kõpu muinassaart.
 

KOKKUVÕTE

Kuuendasse aastatuhandesse eKr dateeruvad hilismesoliitilised asulakohad Loode-Saaremaal on arvatavasti Kunda kultuuri hülgeküttide hooajaliste jahilaagrite jäänused. Kõrgussuhted ja muinasranna joont markeeriv asend maastikul osutab, et elatud on vahetus mere läheduses. Arvestades praegust maakerke kiirust, võis Võhma I asulakoht oma tekke ajal olla veepiirist ehk vaid meetri jagu kõrgemal. Asetsemisele aktiivse veetegevuse tsoonis osutab seal meresette alla mattunud kultuurkihi olemasolu. Nii nagu Hiiumaa Kõpu poolsaare varased asustusjäljed, seonduvad ka Võhma ja Pahapilli asulakohad Läänemere Litoriinamere staadiumi algupoolega. Selle kõrgseisu aegsed rannamoodustised paiknevad Loode-Saaremaal pisut enam kui 20 meetri kõrgusel tänapäevasest merepinnast³⁴. Mesoliitilise inimasustusega kaasnenud muudatused looduskeskkonnas on nähtavad ka lähikonnas paiknevate Pelisoo ja Jõhvikasoo turbasetetes.³⁵ Hiljem, mere taganedes on sellele järgnenud ka inimesed. Kuigi madalamatel muinasrandadel ei ole veel teostatud süstemaatilist muististe väljaselgitamist, osutab asustuse jätkumisele Loode-Saaremaal Võhma läheduses paikneva Surusoo õietolmudiagramm, kus on täheldatud nõrka inimmõju looduskeskkonnale neoliitikumi teisel poolel.³⁶

Leitud nöörkeraamika killud osutavad, et Võhma I asula ala on elamiseks atraktiivseks muutunud uuesti alles neoliitikumi lõpus. Need koos samaaegsete asustusjälgedega mõne kilomeetri kaugusel Tuius (joonis 2) osutavad, et Saaremaal nagu Kirde-Eesti rannikul³⁷ ja ilmselt mujalgi on toimunud muutused asustusstrateegias — nöörkeraamika kultuuri asulad on tekkinud kaugemale vahetust mererannast. Selle asustustüübi taustaks on tõenäoliselt viljelevast majandusest tingitud vajadused.

TÄNUAVALDUS

Autor tänab kõiki Võhma arheoloogilise ekspeditsiooni liikmeid.

Viited ja kommentaarid

¹ Näiteks Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tln, 1982.

² Näiteks L. Jaanits. Die neolithische Siedlung Kõnnu auf der Insel Saaremaa.// Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1979, 28/4. S. 363–367.

³ Näiteks Leili Saarse, Lars-König Königsson. Holocene Environmental Changes on the Island of Saaremaa, Estonia.// Estonia: Nature, Man and Cultural Heritage. PACT 37. Rixensart,1992. P. 97–131.

⁴ Näiteks Lembi Lõugas. Kui grööni hüljes elas Läänemeres.// Eesti Loodus. 1993, 3. Lk 83–84.; L. Lõugas. Subfossil seal finds from archaeological coastal sites in Estonia, East part of the Baltic Sea.// Post-Glacial development of vertebrate fauna in Estonian water bodies. A palaeozoological study. Dissertationes Biologicae Universitatis Tartuensis 32. Trt, 1997.

⁵ L. Jaanits, Külli Rikas. Arheoloogilise uurimise algjärgust.// Kingissepa rajoonis. Tln, 1985. Lk 134–139.

⁶ Samas. Lk 135.

⁷ Constantin Grewingk. Zur Kenntniss der in Liv-, Est-, Kurland und einigen Nachbargegenden aufgefundenen Steinwerkzeuge heidnischer Vorzeit.// Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Siebenter Band. — 1. Heft. Dorpat, 1871. S. 51–53.

⁸ Alice Moora. Püha kihelkond.// Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti toimetused II. Trt, 1924. Lk 110–111.

⁹ Harri Moora. Kihelkonna kihelkond.// Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Lk 57.

¹⁰ Arne Mikael Tallgren. Sissejuhatuseks.// Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Lk XII–XIII.

¹¹ Richard Indreko. Bemerkungen über die wichtigsten steinzeitlichen Funde in Estland in den Jahren 1937–1943.// Antikvariska Studier. Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Handlingar Antikvariska studier III. Stockholm, 1948. S. 303–304.

¹² Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln, 1988. Lk 204.

¹³ L. Jaanits. Über die Ergebnisse der Steinzeitforschung in Sowjetestland.// Finskt Museum LXXII. S. 30.

¹⁴ V. Lõugas, J. Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Lk 221.

¹⁵ L. Jaanits, S. Laul, V. Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu. Lk 83.

¹⁶ V. Lõugas. Beiträge zur Vorgeschichte des Westarchipels Estland. // Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1982. 31/4. S. 372–373.

¹⁷ V. Lõugas. Die Bodendenkmäler in der Umgebung von Kuninguste und Tagavere auf der Insel Saaremaa.// Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1974. 23/1. S. 82.

¹⁸ Olavi Pesti, K. Rikas. Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised. Kaitstavad mälestised. 2., parandatud ja täiendatud trükk. Tln, 1991. Lk 14–15.

¹⁹ V. Lõugas. Aruanne Püha khk. Kõnnu kiviaja asulakoha avariikaevamistest 1977. a mais. (Käsikiri Ajaloo Instituudi arhiivis). L. Jaanits. Die neolithische Siedlung Kõnnu auf der Insel Saaremaa. S. 363–367.

²⁰ O. Pesti, K. Rikas. Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised. Lk 12.

²¹ Jüri Peets. Vorzeitliches un frühmittelalterliches Eisenverhüttungzentrum in Tuiu auf der Insel Saaremaa.// Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1988. 37/4. S. 386.

²² Näiteks Aivar Kriiska. Archaeological excavations on the Neolithic site of Riigiküla IV.// Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused. 1996. 45/4. P. 416–417.

²³ Kõikide kalibreeringute aluseks on Minze Stuiver, Gordon W. Pearson. Highprecision bidecadal calibration of the radiocarbon time scale, AD 1950–500 BC and 2500–6000 BC.// Radiocarbon 35:1, 1993. P. 1–23.

²⁴ L. Lõugas. Post-Glacial development of vertebrate fauna in Estonian water bodies. P. 38.

²⁵ A. Kriiska. Hiidenmaan esihistoria.// Muinaistutkija. 1997. 4. S. 12.

²⁶ A. Kriiska, Mati Mandel. Aruanne arheoloogilisest inspektsioonist Läänemaale 25.–26.04 ja 4.–5.09. 1996. (Käsikiri Ajaloo Instituudi arhiivis).

²⁷ L. Lõugas. Post-Glacial development of vertebrate fauna in Estonian water bodies. P. 53.

²⁸ L. Lõugas. Analyses of Animal Remains from the Excavations at the Lammasmägi Site, Kunda, Northeastern Estonia.// Coastal Estonia: Recent Advances in Environmental and Cultural History. PACT 51. Rixensart, 1996. P. 276.

²⁹ A. Kriiska. Viron rannikkoalueen asutus ja pyyntikulttuurin erikoistuminen kivikaudella.// Muinaistutkija. 1996. 4. P. 3.

³⁰ Milton Nuñez. When the water turned salty.// Muinaistutkija. 1996. 3. P. 27.

³¹ A. Kriiska. Hiidenmaan esihistoria. P. 14.

³² A. Kriiska. Kroodi ja Vihasoo III asula Eesti varaneoliitiliste kultuurirühmade kontekstis.// Eesti Arheoloogia Ajakiri. 1997. 1. Lk 17.

³³ Tiia Rodi. Kivitalbade petrograafiline analüüs. Kursusetöö. Tartu Ülikooli Geoloogia Instituut. Trt, 1993. (Käsikiri Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudis).

³⁴ Avo Miidel. An attempt to apply trend-surface analysis to the study of raised shorelines of the Baltic Sea in Estonia.// Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Geoloogia. 1995. 44/2. P. 103.

³⁵ Anneli Poska, L. Saarse. Prehistoric human disturbance of the environment induced from Estonian pollen records. A pilot study.// Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Geoloogia. 1996. 45/3. P. 154.

³⁶ Siim Veski. History of Vegetation and Human Impact in Northern Saaremaa, Estonia based on the Biostratigraphy of the Surusoo Mire: Preliminary Results.// Coastal Estonia: Recent Advances in Environmental and Cultural History. P. 64.

³⁷ A. Kriiska. Viron rannikkoalueen asutus ja pyyntikulttuurin erikoistuminen kivikaudella. S. 5.
 

MESOLITHIC TRACES OF SETTLEMENT IN NORTH–WEST SAAREMAA

Aivar Kriiska

Archaeological field works were carried out in North–West Saaremaa in the summer of 1997 under the supervision of the author of this paper. On the ancient coasts in the vicinity of the villages Võhma and Pahapilli eight new sites of settlement were found (Fig. 2). Based on the coastal migration chronology and the lack of Neolithic ceramics in the find material, these could be dated back to the Mesolithic Period.

Pahapilli I and II as well as Võhma I and II are the only ancient relics of the Stone Age. Besides Mesolithic findings in the settlement of Võhma III, IV, V and VI some traces of inhabitation from the Iron or Middle Ages were discovered. A pit of 32 square metres was excavated on the site of Võhma I. The thickness of the cultural layer of the Stone Age was some tens of centimetres, in fireplaces even up to one metre, which had got mixed with other layers in the course of long–time cultivation. At least five fireplaces, hollowed into the ground and fitted with stones (Fig. 3) as well as a supposed post pit, were discovered and then 1345 stone finds were collected, among them 992 from quartz, 224 from flint, 45 from quartzite, 20 from red quartz porphyry of the Baltic Sea and 64 other kinds of stone or rock. The main findings consist on some flakes and a few blades (58) without secondary processing as well as a few cores (11). 32 small artefacts with secondary processing were found, among them mostly scrapers (24) (Fig. 4) and a few burins (7). Other stone finds yielded polishing stones or their fragments (5), a chisel and fragments of two axes. The find material originates from the late Mesolithic Period and radiocarbon dating based on the coal, gathered from fireplaces, indicated the period as far back as 6000–5000 years BC. The finds, animal bones and the position of the settlements indicate seasonal inhabitation of seal hunters, possibly during their early spring or late winter hunting period. A few flakes of the Corded Ware Culture were found on Võhma I site and they can be dated back to a more recent, end–of–the–Neolithic–Period settlement.
 

Contents  Previous article